Lõik 1999 aasta projekti väljaandest "Keelekümblus kui integratsiooni võti"

Arvuka muukeelse elanikkonna vähene eesti keele oskus on taasiseseisvunud Eesti üks suuremaid mureprobleeme, millele seni ei ole õnnestunud leida rahuldavat lahendust. Peamisi väljapääse sellest ummikseisust on praeguse venekeelse kooli ümberkorraldamine selliselt, et põhikooli lõpetaja oskaks vabalt ka riigikeelt, eesti keelt, seda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Teisiti öeldes, eesti keele vaba valdamine peab saama kohustusliku üldhariduse vältimatuks osaks.

Riikliku programmi järgi õpetatakse praegu eesti keelt vene koolis tavalise võõrkeelena traditsioonilisel viisil – ainult ainetunnis. Põhikoolis on 4 –5 ja gümnaasiumiklassides 3 eesti keele tundi nädalas. Sellest on aga keele omandamiseks liiga vähe, kui arvestada, et kool võib olla ainuke koht, kus laps eesti keelega üldse kokku puutub.

Sellisest olukorrast on võimalik välja tulla nii, et koolis rakendatakse tingimustele vastavat keeleõppe meetodit. Häid tulemusi võimaldab saavutada niisugusel puhul kakskeelne õpe, mis tähendab seda, et osa ainetest õpetatakse teises keeles resp. riigikeeles ja osa emakeeles. Kummagi keele kasutamise määr õppekeelna võib siin vägagi erinev olla, sõltudes seatud eesmärgist ja olemasolevatest tingimustest. Keelekümblus on kakskeelse õppe üks tuntumaid ja edukamaid vorme, mis sai alguse 1965. a. Kanadas... (Projekti Keelekümblus kui integratsiooni võti väljaanne. Tallinn 1999)