Vähemusrahvuste integratsioon on Eesti valitsuse oluline prioriteet. Riigikeele ladusat valdamist peetakse Eestis elavate mitte-eestlaste poliitilise, majandusliku, sotsiaalse ning kultuurilise lõimumise esmaseks tingimuseks.

Iseseisvuse taastamisega 1991. aastal kuulutati eesti keel riigikeeleks ning ühtlustati eesti ja vene õppekeelega koolide õppekavad. Vene õppekeelega koolides suurenes märkimisväärselt eesti keele õppimiseks ettenähtud tundide arv.

Senise õppega ei jõutud eesti keele kui teise keele õpetamisel soovitud tulemusteni. Suure osa vene õppekeelega gümnaasiumi lõpetanute eesti keele oskus ei olnud 20. sajandi lõpuaastail piisav selleks, et konkureerida tööturul või jätkata õpinguid kõrgkoolis.

Seetõttu otsis üha rohkem vene keelt kõnelevaid vanemaid võimalust aidata oma lastel võrdselt hästi toime tulla mõlemas keeleruumis, kaotamata samas kultuurilist identiteeti. Küsitlustest selgus, et lapsevanemad eelistavad õppekava, mis on osaliselt eesti- ja osaliselt venekeelne.

Kas keelekümblus on eesti jaoks sobiv õpetamisstrateegia?

1998. aasta kevadel moodustati Kanada saatkonna Tallinna esinduse ettepanekul Eesti ja välispartneritest koosnev 11-liikmeline töörühm, et uurida teise keele õpetamise erinevaid viise. Töörühma ülesandeks oli välja selgitada, kas keelekümblus on Eesti jaoks sobiv õpetamisstrateegia. Töö käigus selgus, et keelekümblust kui keele omandamise meetodit tuleb programmis osalejatele täiendavalt tutvustada.

4.–7. novembril 1998. aastal toimus Narva-Jõesuus seminar, kus Kanada, Soome ja Eesti ekspertide abil määratleti keelekümbluse olulised tunnused ning uuriti võimalusi keelekümbluse teooria ja praktika sobitamiseks Eesti oludesse. Seminarist võtsid osa mitmed sihtrühmad, kes jõudsid kokkuleppele võimalustes, kuidas Eestis keelekümblusprogrammi juurutada.

1999. aasta jaanuari alguses sõitis kaheksa Eesti kümblusprogrammi huvirühmade esindajat Kanadasse, et tutvuda sealsete keelekümbluskoolide töö ja õppekavadega. Saadi kogemusi juhtimisest, rahastamisest, suhtekorraldusest, õppevara koostamisest ning mitmesugustest keelekümblusprogrammidest. Külaskäigu lõpus ühines delegatsiooniga ka Eesti haridusminister, et kuulata delegatsiooni kokkuvõtteid, analüüsi ja ettepanekuid ning tugevdada sidemeid Kanada partneritega.

Selle töö tulemusena ja koostöös programmi kaastöötajatega otsustas Haridusministeerium, et varane täielik keelekümblus on Eesti jaoks kõige sobivam keelekümbluse mudel. Kümne kuu jooksul töötas Haridusministeerium koos asjaosalistega välja keelekümblusprogrammi rakendamise soovitud tulemustest lähtuva raamkava.

Keelekümblusprojekti elluviimine

2000. aasta märtsis käivitus Kanada Rahvusvahelise Arengu Agentuuri toetusel Eesti Haridusministeeriumi ning Toronto Koolivalitsuse nelja-aastane ühisprojekt. Projektiga ühinesid ka Vaasa Ülikool ja Soome Kooliamet.

Programmis osalevad üldhariduskoolid valiti välja konkursi alusel, kandideerimistingimused töötati välja koos Haridusministeeriumiga. Valiku teinud komisjon, mille koosseisu kuulusid mitmete huvirühmade, ka vene kogukonna esindajad, analüüsis iga kooli kandidatuuri põhjalikult ning valis välja neli kooli.

2000. aasta septembris alustas neljas üldhariduskoolis täieliku varase keelekümbluse põhimõttel tööd viis esimest klassi ühtekokku 134 õpilasega. Keelekümbluskeskus avas uksed 2000. aasta oktoobris. Avamisel sõna võtnud haridusminister, rahvastikuminister, mitmed valitsusametnikud, kaastöötajad Eestist ja välispartnerid rõhutasid keelekümblusprogrammi tähtsust ning keelekümbluskeskuse otsustavat osa selle elluviimisel.